10. päev “Naturaalne flow state”

“Jõudu tarvis!” Nagu ütleb Eesti vanasõna.

Täna oli Looviku arenduse teine päev. Saavutasime palju, vähemalt endale tundub nii. Lõpuks hakkasid siiani võimatuna näivad küsimused lahenema ning uskuge või mitte, meie plaan hakkab ilmet võtma.

Töötasime nagu sipelgad – tänase päeva eesmärgiks oli konkretiseerimine ja seoste loomine. Tiit Urva organisatsioonisisese arengu õpituba andis meile ülevaate loomuliku arengu struktureerituse põhimõtetest. Lihtsalt öeldes saime aru, et kõik organismid arenevad umbes-täpselt sama skeemi alusel. Kandsime loomulikud arenguetapid üle eraldiseisvatele, kuid koos toimivatele organismidele, alustades inimesest liikudes grupi koostööni ning sealt edasi Looviku kui organisatsioonini. Ehitasime kolmekorruselise arengutsükli, mis inimesi ja ideid seoks.


As the Estonian saying goes “jõudu tarvis” (*used as a response when someone wishes you strength; means that strength is needed)

Today was for developing Loovik. We achieved a lot, at least we think so. At last, questions that seemed impossible started to get answers, and believe it or not, our plan is staring to take shape.

We worked like ants – today’s goal was concretizing and making connections. Tiit Urva’s workshop on the evolution of an organisation gave us an overview about the structure of natural development. Simply put, we understood that each organism’s developement is based on the same fundamental scheme. We carried the development phases over to organisms that are seperate, yet working together, starting from individuals, to teamwork, to Loovik as an organisation. We constructed a three-storey development cycle that would connect people and ideas.

Korraks maapeale tagasi tulles kiidaks ikka kokka ka, Andri tegi suurepärase toidu! Avastasime, et umbes 30 muna on söömata jäänud, niiet andsime siis viimasel tegusal päeval tuld.


Returning to Earth for a moment, our chef needs some more praise. Great food, Andri! We discovered 30 uneaten eggs, so we gave it our all on the last day.

Peale pausi panime paika kindlad plaanid ja tegevused, mis on vajalikud, et liiguksime juba visiooni elluviimise poole.

“Koht, kus hakkame koos oma unistusi ellu viima. Keegi ei saa unarusse jääda.”

– Tõnis


After the pause we set definite plans for action that are necessary to make our vision reality.

“A place where were are going to make our dreams come true together. Noone is going to be left behind.”

– Tõnis

Meie motoks kujunes selle laagri jooksul teha olulisi asju läbi eluterve suhtumise. Kõik võivad teha tõsist tööd, kuid igaüks ei oska vahepeal ka pisut mängida.


During the camp our moto grew out to be doing important things through a healthy attitude. Everyone can work hard, but not all are able to loosen up for a moment and play a little.

Õhtu lõpuks tegime tähtede alla lõkke ja andsime ka Aivarile vahelduseks sõna.

Ning otseloomulikult vaatasime “Jääaeg 3”-e ka lõpuks ära..


To wrap up the day we made a fire and Aivar got to talk for a change.

And of course, we finally managed to watch Ice Age 3.

Päeva tsitaat:

“Rikkaks saamine hingeliselt.”

– Aleks

Näeme taas!


The quote of the day:

“Getting rich in spirit.”

– Aleks

See you!

9. päev “Tulevik on teel”

Tere, kõik see pere!

Tänane hommikuring läks lahti tohutu entusiasmiga. Kassid läinud, hiirtel pidu — Aivar sõitis vahelduseks omi toimetusi tegema ning meie võtsime seda kui võimalust piire ületama hakata.

Vedasime ennast hommikuringiks õue murule istuma. Teate seda Édouard Manet’ maali “Eine murul”? täpselt selline idüll valitses ka meie keskel. Lõime sünergia, millest Loovik jõudsalt edasi arenema hakkas. Tegime kokkuvõtteid ning liikusime mõtetega juba järgmisele tasemele. Kutsuks seda siniseks etapiks, sest roosad mullid ja kollased päikeserattad meie A1’l muutusid ootamatult sini-valgeks seotud tekstiks.

Me ei loonud enam mitte ainult kontseptsiooni, vaid programmi, mis meie ideid kannaks. Saavutus?

Laagri esimene pool, milles keskendusime suhtele iseendaga, teistega ja grupiga oli läbitud ning nüüd tuli aeg plämaga kokku tõmmata. Vähem juttu, pikem samm 😉


Hello you all!

Today’s morning circle started with great enthusiasm. Aivar had to leave for a while to attend to some of his own matters and we took it as a chance to push our boundaries.

We dragged ourselves outside to have the morning circle on the grass. Are you familiar with the Édouard Manet’s painting ” Breakfast on the Grass”? – we had the same exact idyl. We created a synergy through which Loovik started to evolve. We did recaps and achieved a new level with our thoughts. I’d call it the blue stage, because the pink bubbles and lovely pictures of the Sun on our Paper suddenly transformed into a blue & white connected text.

We weren’t only creating a conception but a program that would support our ideas. Achievement, don’t you think?

The first part of the camp – relationships with yourself, others and the group – was over, it was now time to wrap up the tosh. Less talk more action. 😉

Looviku arendus – developing of Loovik

Suurte ettevõtmistega on vahel nii, et tulevikule mõtlemine tabab ootamatult. Kas olla hingega sees või mitte? Kas otsustada enda või grupi heaolu kasuks? Kas olla sees või väljas? Kõik need küsimused kummitavad ikka aeg-ajalt neid, kes tõeliselt hoolivad.

“Me kõik kanname Loovikut enda sees. Niiet kuidas ma saan sellest välja astuda? Ma ei saa endast välja astuda.”



It sometimes happens when doing something big that you suddenly find yourself thinking about the future. To put your soul into it or not? What is more important, myself or the wellbeing of the group? Should I be in or out? All of these question occasionally haunt those who really care.

“We all carry Loovik inside ourselves. So how could I step out of it? I can’t step out of myself.”

– Meeri

“Ilusad roosad mõtted kandusid üle sinisteks praktilisteks ideedeks.”


Tundub, et hakkab looma.. Vahelduseks tuli tormi kah ja kes siis ei tahaks vihma ja äikese käes paljalt möllata?


“Beautiful pink thoughts transmuted into blue practical ideas.”

– Aleks

It seems like our work is paying off. A breath of fresh air, quite literally, was a nice thunderstorm; who wouldn’t want to run around half-naked in rain and lightning?

Täna ei pidanudki ujuma minema..

Päeva tsitaat:

“Kuigi ma olin puu otsas, oli see väga maapeale toov.”

– Aleks

Järgmise päevani! 😉


Going for a swim wasn’t necessary today.

The quote of the day:

“Being up in the tree brought be back down to earth.”

– Aleks

Till tomorrow! 😉

8. päev “Sugulaste kokkutulek”

Tervitused Willoferide poolt!

Hommikul astusin treppidest alla elutuppa ja moment peale minu saabumist keeras Tõnis ennast arvutiekraani ees ja vaatas mulle suurte silmadega otsa küsides, et “MIDA ME SIIS IKKAGI NENDEGA TEEME?”

-Tiina Theresa

Mure oli õigustatud. Kuid sellegipoolest jäid Willoferid rahulikuks, sest kaoses tegutsemine on meile juba tuttav olukord.

Külalised saabusid ja võtsime neid vastu hommikuringiga. Seltskond jagas üht eredamat kogemust eilsest ja sellega oli päev sisse juhatatud.


Greeting from the Willofers!

In the morning when I had just stepped down the stairs and entered the living room, Tõnis raised his eyes from the computer and turned towards me asking “BUT WHAT ON EARTH ARE WE GOING TO DO WITH THEM?”

– Tiina Theresa

The anxiety was justified. But we stayed calm because working in chaos was something we are already quite familiar with.

The guests arrived and we greeted them with our usual morning circle. Everyone took a moment to share one of their brightest memories from the previous day.

Tutvustasime ennast, oma rolli ühiskonnas ja Looviku põhimõtteid. Rääkisime, kuhu me oleme jõudnud ja milleni pürgime. Inimesed samastusid probleemidega, mis meie arvates haridussüsteemis esinevad ning mille ajendil me üldse oma tegevust alustasime. Sellest äratundmisest drive‘ituna, olid kõik külalised kohe haaratud. Ühise väljakutse pinnalt loodi elav arutelu haridusuuenduse arengut pärssivatest probleemidest, millest kõige domineerivam oli “kuidas mõõta noore inimese mentaalset ja empaatilist arengut?”


We started with introducing ourselves, our role in the society and the principles of Loovik. We talked about how far we’ve come and what we are striving towards. People related to the problems that we had brought out about the discourse of the Estonian educational system and what motivated us to start our project. Driven by the recognition, the guests were immediately engaged and ready to contribute. This sparked a conversation about the challenges we are facing when renewing our current educational system. The question that came up the most was how to measure the mental and empathic development of a young individual.

Töötubades tegime läbi kaks harjutust: silma vaatamine ja meditatsioon, mis viis inimesed kokku oma lapsepõlve minaga. Jagati muljeid, kuidas esimene murdis intiimsesse ruumi, luues inimestevahelist usaldust ja avatust. Oma lapseea ja -koduga kohtumine tekitas siirast rõõmu ja soojust.


During the workshops we did two exercises: the Gazing Into The Eyes and Meditation, which took the people back to meet with their childhood selves. Thoughts were shared how the first exercise broke down the gates of intimate space while creating trust and openness between people. Meeting their little selves and their old homes made the people feel genuine happiness and warmth.


The gazing into the eyes



Külalistepäevale pani punkti kokkuvõttev juturing, kus anti tagasisidet toimunule. Nii Willoferide kui ka külaste sõnavõttudest oli tunda revolutsiooni hõngu. Me oleme uus põlvkond, kes kannab edasi vana põlvkonna missiooni, ainult et uues kontekstis ning veelgi jõulisemalt.

“Sumin on juba päris vali. Revolutsiooni maitset on tunda. Globaalselt on midagi toimumas ja meie oleme selle osa.”

– Aleks

Teiseks tunnetasime, et me mitte ei korraldanud külalistepäeva, vaid sugulaste kokkutuleku. Nad mitte ei ole võõrad, vaid meie sõbrad, nõustajad ja toetajad.


The day ended with a circle of reflection, revolution was felt within the Willofers as well as the guests. We are the new generation that carries on the mission of the old generation in a new and more powerful form.

The buzz is loud enough already. I can taste a revolution. Something is happening globally and we are part of it.


We also felt as though we hadn’t just invited people over, but a family reunion; that they weren’t strangers, but our friends, counselors and supporters.

Inimesed olid ekstaasis meie toimetustest. Tunnetati ära, et väärtused ühtivad ja, et oleme liikumas jõudsalt oma eesmärgi poole. Tänati meid ja meie neid.

Tänulikkus, uhkus ja usaldus.

“Mul ei ole vaja enam päästikule vajutada. Protsess töötab iseenesest.”


Soovitusi andis meile Emma: “Jagage ja looge. Jagage taas ja looge veelgi! Ärge hoidke ainult endale!”


The people were ecstatic when they realized that we value the same things as they do and that we are going somewhere far.

Last but not least there was a circle of gratitude where we thanked the visitors and vice versa. Gratefulness, pride and faith – these three adjectives were the ones to stand out when Willofers were being described.

I have no need to pull the trigger anymore. The process is working.


Advise from Emma: “Share and create. Share again and create and more! Don’t keep it to yourselves!”

“Kohtume järgmisel aastal.”

– Anneli

Täname kõiki, kes leidsid aega ja huvi, et meiega üks päev veeta!


Willoferid võtsid ülejäänud päeva vabaks.

Puuronimisklubi läks ja roniski kuuse otsa. Enda üle oldi uhked, sest varem pole nii kõrgemale ronitud ja sai tunda “looduse karuselli”, kui tuul kuuse latva kõigutas. Teised käisid ja värskendasid end järves.

Tuduaeg, head ööd!


“We shall meet again next year”


We are grateful to everyone who took the time to spend the day with us!


Willofers took the rest of the day off.

The three tree climbing enthusiasts went to conquer a twenty-meter high spruce. They felt the carousel of nature, sitting up there, gently swinging from side to side, a soft breeze caressing their skin. The others decided to refresh themselves in a soothing water of the lake nearby.

Time for sleepies, good night!

7. päev “Uus samm”

Ahu, rahvas!

Eile hingasime sisse, täna hingasime välja. 

– Aivar

Tundsime, et oleme koolimaja energiast tühjaks ammutanud ning vajasime turgutust, milleks sobis ideaalselt looduses viibimine.

Teekond tänasesse töötuppa, mida viis läbi Tiit Urva koos Aivar Halleriga, oli tagasihoidlikult öeldes midagi uut.. Ka meile tundus see üheskoos parvena mööda nööri õpituppa looklemine algselt jabur mõte, kuid järjekordselt ei väsi me sünergia tekkimise salapära üle hämmastumast. Ka seekord avastasime, kui võimsalt see meie energiad ja eesmärgi üheks koondas.


Ahu, people!

“Yesterday we breathed in, today we breathed out” – Aivar

We felt that we had used up all the energy of the schoolhouse and we needed refreshment. We found that being in nature worked perfectly.

The journey to today’s workshop, that was carried on by Tiit Urva and Aivar Haller, was something new, modestly speaking. It seemed like a silly idea to us, too at first, walking there as a flock of kinderkartners, but we continue to be amazed by the mysticism of synergy. Again we realised how brilliantly it merged our energy and objective.

Meile antud ülesanne tundus esialgu lihtsana, tööülesandeks oli lasta oma fantaasial lennata. Igaüks pidi kujutama, milline on tema jaoks Loovik 2030. aastal.


The task that was given to us seemed like a piece of cake in the beginning: let one’s creativity fly. Each of us had to imagine what Loovik would be like in the year 2030.

Grupitöös kerkis taas esile see laialivalguvus, millega oleme kaua maadelnud ja sellega seoses tekkis palju rahulolematust. Tänase töötoa lõpus aga mõistsime päriselt, mida tähendab, et vaid kaosest saab sündida korrastus. Kõik mis juhtub on arengu huvides. Tunnetasime ühiselt, kuidas ideede ja mõtete pusa hakkas ühel hetkel peene niidina lahti hargnema.


A familiar problem emerged when we were working – the group was falling apart, which created a lot of displeasure. At the end of the workshop, however, we realised what ‘out of chaos comes order’ really means. Everything that happens is in the name of education. Together we felt how the ravel of thoughts and ideas started to untangle itself.

“Areng toimub ainult läbi suhte kvaliteedi paranemise ja see toimub inimeste vahel. Ahu!”

“Meie potentsiaal tuleb välja ainult grupi protsessis.”

– Aivar


“Progress only happens through the improvement of relationships and that happens between people. Ahu!”

“Our potential only surfaces when we work as a group”

– Aivar

Päeva lõpus jõuti kahele tõdemusele: esiteks kogesid kõik, et keskkonna muutus annab hea ning isegi meeliülendava impulsi. Teiseks saadi aru, et esialgu ennast negatiivsena ilmutanud laialivalguvus oli olnud vajalik uue sammu astumiseks, ning et areng saabki toimuda vaid kaoses, kus tunned probleemi ära ja lahendad selle.


At the end of the day we found two truths: firstly, everyone got to experience that a change in environment gives a good, even elating impulse. Secondly, It was understood that the falling apart we thought was a bad sign, was actually necessary to go forward, and that progress is possible only in chaos, where you recognise a problem and resolve it.

Õhtul vabastasime end päeva pingetest võttes ette ühise ujumise.


In the evening we freed ourselves of the tensions of the day by going for a swim together.

Päeva tsitaadiks osutus Arturi poolt “Tahtsin õue, sain õue.”

Sigrid ja Marili, vee värskusest toibumas, ütlevad teile head aega!


The quote of the day was from Artur, “Wanted the outside, got the outside”

Sigrid and Marili, recovering from the freshness of the water, wish you a good night!

6. päev “Šuriku seiklused”

Hei! Sigrid ja Marili toovad taas teieni järjekordse kokkuvõte. 

Eilne päev ja tänane olid nagu öö ja päev. Eile puhkasime, täna andsime tuld.

Meile tuli külla Tiit Urva, kes rääkis meile organisatsiooni arengu etappidest. Lisaks õppisime põhimõtteid Johannes Käisi pedagoogikast. 


Hey! It’s Sigrid and Marili again!

Yesterday and today were opposite as day and night. Yesterday was a day of rest, today was for work. 

We were visited by Tiit Urva, who talked to us about four different development phases of an organisation; and we learned about the pedagogics of Johannes Käis.

Sillaks unenägude maale oli Vene film “Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused.” 

Päeva tsitaat:

“Jaan Tätte hääl võiks olla minu padi.”

– Tiina Theresa Gross


The bridge to dreamland was the Russian classic “Operation Õ and other adventures of Šurik”

The quote of the day was from Tiina Theresa, “I wish the voice of Jaan Tätte would be my pillow”

5. päev “Kõik on vabatahtlik”

Ahoi, kõik see pere! Marili ja Sigrid on taas teiega.

Täna praktiseerisime me suures osas puhkamist. 

Tegusateks toimetusteks olid vestlusmetoodika – peegeldamise metoodika harjutamine ning Montessori pedagoogikaga tutvumine.


Ahoi everyone! 

Today was mostly devoted to resting.

We also tested a new way of communicating – reflection. We also got familiar with Montessori pedagogics.

Kõhud täis söödud, kulgesime Villevere toimetuste suurtoetajale Veikole ja tema imelisele perele külla.


Tummies full, we headed to the sauna.

Nõgese vihad pagassi.

Kohale jõudes tekkis kõikidel suur huvi puude vastu. 😉


When we arrived everyone was ecstatic about the trees. 😉

Meile valmistati ette saun, mis lõppes väikese sulistusega.


Sauna ended with a little bathing.

Päeva lõppedes leidsid kõik, et Eesti traditsioonid on ja jäävad müstiliseks ning naised räägivad saunas tõepoolest huvitavaid jutte.

* * *

At the end of the day everyone shared their thoughts and feelings about the day.

Marili: A day of firsts. 

… Esimeste kogemuste päev.

Artur: Oleme taas jõudnud staadiumisse, kus meis kõigis on pärisus ja meie vahel on üks-kõiksus.

… We have once again reached a stage where everyone is being themselves and between us there’s unconditional love.

Oskar: Täna oli arusaamise ja eneseusu päev.

… Today was a day of understanding and believing in oneself

Tiina Teresa: Ma tunnen, et oleme jõudnud väga õigesse kohta/punkti. Oleme leidnud ühise hingamise ja sügavama mõistmise. Oleme leidnud ühise rütmi ja kõik oskavad sellega kaasa voolata.

… I feel like we have reached the right place. We are breathing as one and have got deep understanding. We have a common rythm and everyone knows how to flow with it.

Sigrid: Kõige autentsem oleks praegu öelda, et „kuradi vabastav“. Sain suure sammu lähemale aktsepteerimisele.

… The most genuine thing to say right now would be “bloody liberating”. I took a big step towards acceptance.

Triin: Näeme sügavaid suhteid mitte ainult üksteisega vaid kõiges.

… We see deep connections not only between ourselves but in everything.

Taavet: Vaadates Willoferide kulgemist võin öelda, et tegemist on hea algusega.

… The way we are progressing is a great start.

Aleks: Siia jõudes valdas mind kohene kuuluvustunne ja soojus. Hingamise ruumi on täpselt nii palju kui vaja. Selle koha ja inimeste tulevik saab olema helge. 

… When I came here I instantly felt warmth and like I belonged. My breathing space is just as big as I want it to be. The future of this place and these people seems exceedingly bright.

Kaur: Rahulik ja vaba päev.

… A day of freedom and peace.

Aivar: Mulle tundub, et jõudsime täna oma suhetes ja suhtumises uude kvaliteeti – oskame näha täiuslikkust ka ebatäiuslikkuses. Tegime seda, mis on õige, mitte seda, mis kirjas. Muidu poleks me kuidagi leidnud nii täiuslikku saunatagust mudaauku.

… I feel that today we reached a new level in our relationships and our attitude – we know how to see perfection in imperfection. We did what was right not what’s written down. Otherwise we would’ve never found such a perfect wallow behind the sauna.

Kristin: Tõime oma esivanemate saunakultuurist esile midagi väga olulist: koos ihu küürimisega kandsime hoolt ka oma hingepuhtuse eest.

… We uncovered something vital from the sauna customs of our ancestors: together with scrubbing our bodies we also took care of the purity of our souls.

Andri: Ma tänan Loojat, meil on vedanud.

… I thank the creator, we have been lucky.

Meeri: Vahel on asjad ebatäiuslikud ja ainult selle aspektiga leppides saame luua midagi uut ja omanäolist.

… Sometimes things aren’t perfect and only through accepting this fact can we create something new and original.

Tõnis: Ma sain aru, et me kõik oleme üksteise jaoks olemasolevused.

… I understood that we’re all creatures that are always there for each other.

4. päev “Päev algas pitsiga”

Me oleme tagasi! Tere ja head lugemist!

Enne hommikusööki, võeti tühja kõhu peale pits tervist (sibul, sidrun, küüslauk, ingver ja mesi). Sest haigustega pole siin küll kellelgi aega ega viitsimist tegeleda.

Hommik algas rahvaspordiüritusega — saime jäärasid ühest koplist teise vutitada. 

* * *

We have returned! Hello and have a nice time reading!

Before breakfast, a shot for good health was taken on an empty stomach. (If curious, the ingredients were onion, lemon, garlic, ginger and honey)

We also got to transport some sheep.

Töötubade teemaks oli täna suhe teistega. Läbiviijateks olid Triin ja Taavet.

Esimene õpituba oli jalutuskäik pimedaga. Kogesime, kuidas on olla pime. Töötoa ülessehitus oli järgmine: ühel paarilisel olid silmad kinni jseotud ja teine viis ta jalutama. Maailma tunnetamisel tekkis tugevam kontakt teiste aistingutega, mis andis omakorda huvitava perspektiivi oma ümbruskonna tajumiseks. Pöörasime tähelepanu ennast ümbritsevale katsudes, nuusutades ja kuulates proovisime tajuda kõige lihtsamaid asju. Täielik “mõista, mõista, mis see on.”

Surusin näpud samblasse ning ronisin põlved mullased mingisugusest mäest üles, poleks elusees avatud silmadega sellist asja vabatahtlikult teinud.


Teises töötoas rändasime ajas tagasi, kus saime kohtuda oma lapsepõlve koduga ja väikse endaga. Sai käia ringi oma lapsepõlvekodus, näha, milline oli meie pere siis ja kallistada oma väikest mina. Mõne jaoks oli kogemus nii tänuväärne ja intensiivne, sellega kaasnes suur emotsionaalsuse puhang. 

* * *

The topic of today’s workshops was relationships with others. We got to experience what it’s like to be blind: one partner had their eyes closed and the other took them for a walk. We could experience the world through other senses, which gave us a new perspective on percieiving the world. We touched things and went to places that we wouldn’t have touched or we wouldn’t have gone if we could see. A complete “riddle me riddle me”

Secondly we travelled back in time, where we got to visit our childhood home and ourselves as children. We walked around in our home, we saw what our family used to be like and we hugged our young selves. For some, the experience was so intense and filled with gratitude that they were brought to tears.

Järgmisena vastasime küsimusele “mis sammu ma peaksin järgmisena oma elus astuma?” Saime vastuse ka küsimustele miks see samm mulle ja teistele oluline on, kuidas ma seda saavutada saan, mis takistused olla võivad ning kuidas nendest üle astuda.

Neljandana õppisime, kuidas inimestega peegeldamise kaudu konflikti lahendada. Meetod oli üles ehitatud omavahelisele suhtlusele, mille keskmes oli ühe inimese nägemus ning soov mingit probleemi arutada. Dialoog oli üles ehitatud selgetele reeglitele ning harjutuse sisuks oli vastata ühele küsimusele pidevalt teise osapoole mõtet peegeldades ja täpsustades. Harjutuse idee oli arendada kõigis võimet oma vestluspartnerit kuulata ning ka päriselt mõista.

* * *

Thirdly we answered the question “what step should I take next in my life?” We also thought about why this step is important for myself and others, how I could accomplish it, what obstacles could I face and how I would overcome them.

Fourthly we learned how to resolve a conflict using reflection. The method is built upon the continuous asking of questions – whether the two people understood each other correctly and whether all that was important got said.

Tänane tutvustus oli Reggio Emilia pedagoogikast.

Looviku arenduses vastasime küsimusele “Kes on meie sihtgrupp?” ning “Milline näeks välja meie koolitusprogrammi mudel?”

Koostööga oli algselt raskusi, kuid hetkega loksus kõik paika. Ideid jagati kirega ning mõtteid tekkis tohutu kiirusega, mis tekitas ühtlasi ka täieliku korralageduse. Üllatavalt selgus, et meie grupp on juba piisavalt tugev, et kõik liikmed leiaksid endale sellises olukorras väljundi. Artur võttis modereerimise kunsti enda kanda ning andis sõna neile, kel ei olnud jaksu oma mõtete väljaütlemise nimel võidelda. Meeri haaras pliiatsi ning pani ideed loogiliselt paberile, luues juba terviklikult toimiva süsteemi, mis ühendaks meie projekti väärtushinnanguid ning loodavat programmi. Tiina võttis aja maha — iga tema sõnavõtt vaigistas tormi ning tõi meid tagasi juurteni ehk siis “Mis on LOOVIK?” “Kes oleme meie selles kontekstis?” ja “Kuidas me lõimime ennast haridusega?”. Sigrid astus protokollija rolli ning panustas niiviisi meie töösse jälgija positsioonilt, ent täielikult protsessi sees.

* * *

Today we learned about the Reggio Emilia pedagogics.

Developing Loovik we got answers to who our target audience is and a little clarity about what Loovik is going to be like. Cooperation was a little hard at first but with time it all fell into place: 

Päeva kokkuvõttes avaldati tänulikkust just koostööle ja meie kollektiivile. Milline au on olla osa Villevere kogukonnast!

Villevere soovitus pimedale:

Vaata ette!

Suur tänu kõikidele willoferidele, kes on siin füüsiliselt meiega ning ka nendele, kes on siin vaimselt, ning loomulikult meie vägagi toredale lugejaskonnale, kes usinasti loevad ja jagavad meie toimetusi!

Marili ja Sigrid tänavad ja näeme homme! 😉


During the recap of the day a lot of gratitude was expressed for cooperation and our collective.

What an honor it is to be a part of the Villevere community!

Villevere’s suggestion to the blind: watch out!

A big thanks to all the willofers who are here physically and also to those who are here in spirit and of course to our brilliant readers, who read diligently and share our activities!

Marili and Sigrid thank you and see you tomorrow! 😉